Ühel kaunil aprillikuu hommikul saime Üks Majas kokku koolitaja, raamatu autori, mentori Aivar Halleriga. Need olid unustamatud paar tundi ja oleksime võinud vestelda veel tunde. Imeline inimene, kelle lihtne olemus ja positiivne meel on inspiratsiooniks. Siin lõigukesi meie vestlusest…naudi!
- Kes on keeruline teismeline … või kas ta üldse on keeruline?
Teismeline ei ole keeruline. Keeruline võib olla suhe noore inimesega, kes läbib murdeea kriisi. Reeglina on iga kriisis oleva inimesega, hoolimata tema vanusest, keeruline suhelda. Puberteet on arengukriisidest üks olulisemaid, eriti lapsevanemale. Talle on see konkreetne kriis reeglina suurem väljakutse kui noorele. Noor ei saa lihtsalt aru, mis temaga toimub, ettevalmistuseta lapsevanem aga võib toimuvat võtta väga isiklikult. Kaks sellist tegelast (ema ja isa) + segaduses noor = üsna plahvatusohtlik kooslus. Seepärast on esmatähtis harida vanemaid, sest suhete kvaliteedi eest noorega lasub 100%-line vastutus täiskasvanul.
- Päris provokatiivne sündmuse nimetus „Iidol või idioot“ … mida sa täpsemalt selle all mõtled?
Mind inspireerinud Taani pereterapeut Jesper Juul on märkinud, et last on võimalik nö kasvatada esimese kümne eluaasta jooksul. Edasi saab näha, kuidas läks. Eriti ilmekalt võib see nähtavaks saada murdeea saabudes – võib selguda, et suguküpsus küll saabus, aga suhteküpsus mitte. Selles keerulises seisus jagatakse maailm noore vaates paratamatult kaheks – iidoliteks ja idiootideks. Vanema jaoks võib olla üsna šokeeriv avastada ennast valimis number kaks. Usun, et provokatiivne pealkiri võib aidata vältida hilisemat šokki. 😊
- Kuidas sa jõudsid sellise seminari ja töötbade tegemiseni? Mis sind ajendas?
Programmi loomise ajendiks olid kaks taipamist. 25 aastat koole külastades ja (peamiselt) lõpuklasside noortega, aga ka õpetajatega ja vanematega suheldes, olen märganud murelikuks tegevat tendentsi – noortes on üha süvenev lootusetuse tunne ja paraku kaasneb sellega ka teatud liiki radikaliseerumine. Õpetajate ja vanematega suheldes olen jälle kuulnud seda igivana lugu hukka minevatest noortest. Juba põgus arutelu nende vanematega annab aimu, et nad on püüdnud oma lapsi kasvatada nii, nagu neid omal ajal kasvatati – peamiselt piitsa ja prääniku abil. Enamasti saavad nad ka ise aru, et see ei tööta, aga teisiti ei oska, sest mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea.
Meil on täna juba paar väga asjalikku vanemaharidusprogrammi Eestis, aga nendest saavad osa vaid väga väike arv valitud peresid. Tundsin, et on vaja luua lühike programm, mis aitaks suuremat hulka noori ja nende vanemaid nn halbade suhete taastootmise tsüklist välja. Tavaliselt tulevad sellele seminarile vanemad üksi, paremal juhul koos oma teismelise noorega. Ideaalis aga tulevad sinna vanemad, kes soovivad teha eeltööd ja oma pere murdeea saabumiseks ette valmistada.
- Kirjelda palun paari sõnaga, mismoodi see seminar toimub? Millega mul vanemana on pärast seda seminari lihtsam toimetada? Ehk siis: miks ma peaksin osalema sellel seminaril?
Osalejate arv on piiratud – umbes 12 inimest, maksimum 15. Alustame tutvumise ringiga ja selle käigus kirjutame üles konkreetsed probleemid ehk soovitu ja tegelikkuse erinevused, millega osalejad on seminarile tulnud. Järgneva 2×1,5 tunniga liigume läbi kõigi nende konkreetsete teemade, leiame koos üles probleemide peamised põhjused ja võimalikud lahenduskäigud.
Enamasti selgub, et kuigi pealtnäha oleme inimestena kõik väga erinevad, siis meie pereelus on võimalik leida hämmastavalt palju sarnast, sest vanematena tuleme kõik oma lapsepõlvest. Isegi kui tahaks, ei saa me olnut olematuks muuta, küll aga saame ümber õppida. Aeg on lühike, aga piisav, et paremini mõista hingamise, kuulamise, peegeldamise, piiride seadmise ja kokkulepete tegemise olemust ja praktilise rakendamise võimalusi.
- Sa oled seda seminari ja ka töötubasid juba mõnda aega teinud. Kas on läbivaid mustreid, mida sa näed, et teismeliste vanemad kogevad?
Nii lapsevanemate kui ka noorte jaoks on täna kõige keerulisem toimivate kokkulepete tegemine. Autoriteet ja autoritaarsus kipuvad vanemal põlvkonnal sassi minema – see on teatud kultuuriline taak, mida kaasas tassime. Ja jätkuvalt üllatab mind, kui vähe teavad lapsevanemad teismelise ajus toimuvatest protsessidest. Sellest lähtuvalt võetakse tihtipeale noore käitumist ja väljaütlemisi ülemäära isiklikult.
Samas on raske leida sobivamat olukorda, kus andestus, usaldus, kõikemõistev rahu ja hingeline puhtus ehk tingimusteta armastus saaksid esile tulla. Minu optimismi toidab nende vanemate järjekindlalt suurenev hulk, kes on taibanud, et puberteet on tingimusteta armastuse ämmaemand.
- Mida sa soovitaksid vanematele, kes on hetkel dissonantsis oma teismelisega? Soovitan vaadata seda dissonantsi kui elu kingitust, suurepärast võimalust. Ühelt poolt aitab see noorel leida iseennast, teisalt aitab lapsevanemal paratamatult jäigastuvad mõttemustrid taas paindlikuks „võimelda“. Kriis annab meile alati hea põhjuse ja ka võimaluse oma mõtlemist muuta. Sest areng ehk kõrgemale suhtetasemele tõusmine eeldab uuel, kõrgemal tasemel mõtlemist. Selgitades tuumaenergia rakendamist inimkonna hüvanguks, väitis Albert Einstein, et kui inimkond soovib ellu jääda ja liikuda kõrgemale tasemele, siis uut tüüpi mõtlemine on hädavajalik. Hiroshima ja Nagasaki olid hoiatavad näited vanal tasemel mõtlemisest. Samuti on seda perevägivald – pole vahet, kas vaimne või füüsiline …Mitte miski muu peale isiklike usalduslike suhete ei saa meie ellu tuua rohkem rõõmu ja armastust ning vastupidi – sellise suhte puudumine on valu ja kannatuste suurim põhjus. Seega sõltub meie suhete kvaliteedist nii meie enda kui ka meie laste elu kvaliteet. Kuniks me lapsed saavad koolis suhte- ja tundetarkust õppima hakata, peame selle lünga lapsevanematena täitma elukesvas õppes olles. Seega soovitan kõigil lapsevanematel jätkata (elukestvat) õppimist, et paremini mõista, kuidas luua ja hoida isiklikke usalduslikke suhteid. Vähem kriitikat ja tänitamist ning rohkem tunnustust ja tuge!
- Mille huvitavaga sa hetkel veel tegeled?
Aitan üles ehitada globaalset platvormi, mille üks keskne teema on vanemaharidus. Kindel plaan on alustada juba lasteaedades rühmade vanematekogude loomisega, et panna alus hariduskogukondade sisulisele tekkele ning ennetada nn haavatava sihtgrupi ehk abita ja anonüümseks jäänud perede massilist pealevoolu. Selle kõrvalt pakub mulle jätkuvalt rõõmu tavapärasest kõrgemate eesmärkidega ettevõtjate aitamine nii Estonian Business School’is kui ka igapäevases praktikas.
- Mis sind inimesena juhib ja innustab?
Kuni 42. eluaastani oli see enda seatud eesmärkide saavutamine. Töötas väga hästi ehk tulemused olid head. Siis käis krõks ja enam ma sellele küsimusele vastata ei oska. Ma tean tegelikult, mis see on, aga mul ei ole sõnu, et seda seletada. See on midagi suurt ja võimast, mis toob hinge seletamatu rahu ning lihtsalt kannab ja hoiab mind.
- Mis on see, mis sind alati keskmesse toob (eeldusel, et see üldse kunagi paigast on😊)?
Ärkan vara ja teen rõõmuga läbi oma paaritunnise vaimse häälestumise. Päeva jooksul jälgin seisundit ja kui fookus hajuma hakkab, siis viin ennast uuesti keskmesse. Püüan teha nii, et iga minu tegevus oleks kantud suurest sisemisest rõõmust või siis vähemalt leppimisest. Õhtul vaatan päeva üle ja uinun sügavas tänutundes. Hommikul ärkan sama tundega ja rõõmustan, et hing on sees. 😊
Aivariga vestles: Kristiina Kajandu, Üks Maja looja
NB! Kui Aivar Halleri mõtted resoneerisid, siis soovitame külastada tema järgmist töötuba, mis leitav Üks Maja sündmuste alt.