On hetki, kus me justkui oleme kohal — teeme, suhtleme, liigume, aga midagi jääb puudu. Keha on siin, mõtted kuskil mujal. Ja väsimus, mida tunneme, ei tule mitte sellest, et oleme liiga palju teinud, vaid sellest, et me ei ole päriselt olnud.
Kohalolu on sõna, mida kuuleb täna sageli.
Aga mida see tegelikult tähendab?
Ja miks see meid kõiki ikkagi puudutab?
Kes on Kristiina Kajandu?
Kristiina Kajandu on kohaloluringide hoidja, Circlingu praktik ja joogaõpetaja.
Lisaks sellele on tal olnud keskne roll Üks Maja loomisel ja kujunemisel.
Koos abikaasa Meelisega on nad selle ruumi ja kontseptsiooni välja mõelnud ning samm-sammult üles ehitanud. Ka täna osaleb Kristiina aktiivselt Üks Maja kursi ja kogukonna juhtimises.
Kristiina on abikaasa ja ema oma kolmele lapsele ning just pere ja lähisuhted on tema elus kohalolu kõige nõudlikum, ausam ja tähenduslikum praktika.
Aga veel enam on Kristiina inimene, kes on aastaid uurinud ühte lihtsat ja samas keerulist küsimust: kuidas olla päriselt kohal — iseenda ja teiste jaoks?
„Ma ei tee Circling’ut sellepärast, et mul oleks teistega ühendust vaja,“ ütleb Kristiina.
„Ma teen seda selleks, et teised selles ühenduses kutsuksid mind tagasi.“
Selles lauses on palju. Seal on ausus. Ja seal on vajadus.
Mitte olla üksi oma kogemuses.
Mitte kaduda märkamatult ära.
Sest vahel me kaome. Vaikselt. Peaaegu märkamatult.
Ja just teine inimene saab olla see, kes ütleb: ma näen sind.
Kohalolu ei ole tehnika
Kristiina jaoks ei ole kohalolu tehnika ega praktika, mida “ära teha”. See ei ole tööriist, millega end paremaks muuta.
See on viis olla inimene. Viis elada nii, et kontakt iseendaga ei kao ära ka siis, kui elu muutub keeruliseks.
„Me oleme alati kohal,“ ütleb Kristiina.
„Küsimus ei ole selles. Küsimus on, kui kontaktis me oleme sel hetkel iseenda, teiste ja ümbritsevaga.“
Keha kui ankur
Kui Kristiina räägib kohalolust, jõuab jutt üsna kiiresti kehani. Mitte seepärast, et keha oleks eesmärk, vaid seepärast, et keha on alati aus.
Keha elab ainult praeguses hetkes. „Hingata ei saa eile ega homme,“ ütleb ta. „Sa hingad alati siin ja praegu.“
Kohalolu ei vaja ideaalseid tingimusi. Ei vaikset ruumi ega erilist seisundit. Keha on alati kaasas.
Piisab ühest küsimusest: mis minuga praegu toimub?
Kas kehas on pingeid?
Kas kuskil on pehmust?
Kas on koht, kus on raske olla?
Kui me hakkame märkama, tekib kontakt. Ja sealt edasi hakkab kohalolu tasapisi laienema — iseendast teiste ja maailma suunas.
Miks me kohalolu vajame — ja miks me seda väldime?
Kohalolus on meie rahu. Meie kõhutunne. Meie võime armastada ja märgata.
Aga kohalolu nõuab peatust. Ja peatus ei ole alati mugav.
„Kui me päriselt endaga kohtume,“ ütleb Kristiina, „on kõik see, mis meie elus ei toimi, kohe nähtaval.“
See nõuab julgust. Võib-olla just seepärast eelistame kiirust. Tegemist. Autopilooti.
Ja nii võibki juhtuda, et elame elu, mis näeb väljastpoolt õige välja, aga seestpoolt on tühi.
Teekond kohaloluni
Kristiina enda teekond ei ole olnud sirgjooneline.
Aastaid arvas ta, et leidis kohalolu liikumisest — praktiseerides dünaamilisi joogapraktikaid, kus keha on tegevuses ja meel seeläbi vaiksem.
„Tagantjärele näen, et hoidsin end lihtsalt piisavalt hõivatuna, et mitte ennast märgata,“ ütleb ta ausalt.
Muutus tuli yin-jooga juurde jõudmisega. See on praktika, kus ollakse pikalt liikumatult, poose hoides. Seal ei olnud enam võimalik põgeneda. Kõik tuli kaasa — ebamugavus, rahutus, rõõm, igavus. „Ma sain aru, et liikumatuses toimub kõige suurem liikumine.“
Hiljem lisandus Circling — kohalolupõhine suhtlemise viis, kus tähelepanu ei ole mitte teisel inimesel, vaid enda kogemusel kontaktis teisega.
Seal avanes uus kiht: kohalolu ei ole ainult iseendaga olemine, vaid ka vastutuse võtmine selle eest, kuidas ma suhetes olen.
Kohalolu suhetes
Kohalolu ei tee elu ega suhteid lihtsaks. Aga see teeb need ausaks.
Just lähisuhted on kõige nõudlikum praktika. Partner, lapsed, lähedased — siin on kõik päästikud kõige lähemal.
Aga kui kohalolu säilib, tekib midagi muud. Huvi. Uudishimu.
„Kohalolu ei tähenda, et emotsioone ei ole,“ ütleb Kristiina. „See tähendab, et emotsioonid ei juhi.“
Ring kui ruum, kus ei pea parandama
Kohaloluring ei ole koht, kus kedagi parandatakse. Seal ei ole eesmärki midagi ära lahendada. Ja just see teeb selle eriliseks.
„Me ravime ennast ise,“ ütleb Kristiina. „Aga me saame olla üksteise seljataga, toeks.“
Ringis ei ole kedagi, kes teaks paremini. On lihtsalt inimesed, kes on valmis olema sinu jaoks kohal.
Ja vahel sünnib midagi, mida Kristiina kirjeldab kui puhast armastust — hetk, kus kontakt on nii ehe, et see liigutab südamepõhjani.
Üks Maja kui kehastus
Kristiina jaoks ei ole Üks Maja lihtsalt koht. See on tema enda peegeldus.
„Kui tahad teada, milline ma olen, siis istu Majas,“ ütleb ta. „Ma olen seal igal pool.“
„Paljud ütlevad, et Üks Majas on lihtsam hingata. Mis seda loob, ei tea keegi täpselt öelda, kuid oleme ainult tänulikud, et see nii on.“
Väike kutse
Kohalolu ei tee elu täiuslikuks. Aga see teeb elu pärisemaks.
Kristiina ütleb inimesele, kes alles mõtleb ringi tulemise peale vaid ühe lause: „Tule ja koge.“
Ja võib-olla ongi see juba piisav põhjus, et korraks peatuda ja kohal olla.
Üle pika aja juhendab Kristiina taas ise Kohaloluringi Üks Majas.
See on ruum, kus ei pea midagi parandama ega saavutama, vaid saab olla kohal iseenda ja teistega, täpselt nii nagu parasjagu ollakse.
Circling meetodil põhinev Kohaloluring 27. jaanuaril ja 19.veebruaril.
Kui tunned huvi ja uudishimu, siis vaata lähemalt siit.
Osalemiseks on vajalik eelnev registreerumine! Kohtumine kestab 3-3,5 h.
See on ruum, kus ei pea midagi parandama ega saavutama, vaid saab olla kohal iseenda ja teistega, täpselt nii nagu parasjagu ollakse.
Võib-olla on see lihtsalt üks õhtu.
Aga võib-olla on see hetk, kus jõuad veidi rohkem koju — iseendasse.