Enne kui inimene, kes muidu ei laula, julgeb oma hääle vabaks lasta, peab ta tundma, et siin ei ole midagi, mida ta peaks tõestama.
Et tema kohalolu on piisav.
Et ta võib lihtsalt tulla – vaikuse, värina või rõõmuga ja olla vastu võetud.
Ja siis võib juhtuda, et miski tema sees hakkab õrnalt helisema ning tahab välja tulla just nii, nagu ta on.
Helisevad Sõsarad on loonud täpselt sellise ruumi.
Koha, kus küll lauldakse, aga ei esineta, ei hinnata ega võrrelda.
Ringi, kuhu võib tulla nii rõõmu kui kurbusega, julguse või värisevate põlvedega —
ja jääda kohale.
Jääda iseendaks.
Võib-olla isegi avastada enda kohta midagi uut.
Üks Maja usub sellistesse loomistesse.
Sest kui inimene leiab koha, kus ta võib olla päriselt tema ise,
siis juhtub midagi olulist —
ta avaneb. Ta rahuneb. Ta heliseb.
Just sellepärast soovime tõsta esile Helisevaid Sõsarad —
viit naist, kelle ühine armastus muusika ja koosloomise vastu
on kasvanud millekski palju suuremaks kui lauluring.
Küsisime Helisevate Sõsarate käest, kuidas selline ruum sündis,
mis neid looma pani, miks nad seda teekonda jätkavad
ja mida see kõigile tulijatele tegelikult tähendab.
Kuidas te kirjeldaksite lauluringi inimesele, kes pole kunagi sellises ruumis olnud?
See ei ole lihtsalt lauluring, kus koos laulame. See on tunne ja kogemus – ruum, kus inimene saab olla täpselt selline nagu ta on, nii rõõmus kui kurbuses. Saab olla ehedalt iseendas kohal. Läbi armastuse ja kauni muusikalise loomingu saame üksteist julgustada, inspireerida ja jagada eluilu – nii nagu see päriselt meie sees on.
Miks te üldse sellist ruumi loote? Mis see teile endale annab? Mis teid ühendab – kas see on muusika, mõtteviis, soov midagi jagada…?
Meid ühendab ühine armastus muusika ja koosloomise vastu ja soov seda teistega jagada.
Alustasime lauluringide korraldamist, sest tundsime ise selle järele vajadust ja igatsust. Kui kutsusime kokku esimese ringi, detsembris 2020, ei toimunud Eestis tol hetkel midagi sellist. Olime varasemalt sõbrad-tuttavad ja kogunenud üksteisel külas käies ning alati ka omavahel väikesel moel lauluringi luues. Sinna hakkasid tulema ka juba uued sõbrad ning laulu-ja pillimänguhuvilised. Nii selgineski kord armsate sõprade juures saunaõhtul kogunedes arusaamine, et seda võimalust on vaja luua meist juba palju suuremale hulgale. Selgus, et kõigil meil oli seesama mõte kuskil taustal juba olemas ja ruumi rentimine esimeseks suuremaks sündmuseks oli nii loomulik samm edasi.
Need lauluringid on meile endile olnud suur õppimise teekond, nii individuaalselt kui grupina. Oleme koos kasvanud nii muusikas kui ka sõpradena. Nagu iga suhe – mida rohkem sa seda kastad, toidad ja hoiad, seda tugevamaks ta muutub. Nii avanevad ka meis endis ja meie muusikas järjest uued kihid. Igaüks meist on väga omanäoline oma kõlapildi, laulude valiku ja grupisesese rolli poolest. Just läbi nende aastate oleme õppinud mõistma, mis on meie tugevused, mis meid seob ja mida meil on jagada. Ja samuti on see aeg meie sõprust kindlasti tugevdanud.
Meie erinevus rikastab ja ühiselt loome midagi unikaalset, mis on saanud omaseks ainult meile. Jah, viie naise koostöö pole alati kõige lihtsam, eriti kui arvestada, et see on hobi, ning igal ühel meist on ka oma muu elu, töö ja perega seotud tegemised. Aga me oleme alati leiutanud erinevaid viise, kuidas neid väljakutsed koos ületada. Oma ringides püüame olla ehedad – kui kellelgi meist on elus parasjagu keerulisem aeg, siis see on samuti ringis kaasas. Ja see on loomulik.
Me ütleme alati, et tegemist ei ole kontserdiga ehk me ei esine. Me jagame seda, mida ise armastame. Seda, mis on meile endile tervenduseks ja rõõmuks.
Mis te arvate – miks nii paljud inimesed tunnevad, et nad “ei oska laulda”?
Võib-olla pole nad seda ammu või isegi kunagi päriselt proovinud ega tea, kuidas nende hääl tegelikult kõlab. Või on keegi (sageli lapsepõlves) neile öelnud , et nad ei oska laulda. Meil on ühiskonnas nii palju võrdlemist ja standardeid, kuidas “õige” laulmine kõlama peaks.
Laulmine on väga õrn ja haavatav olek. Meie häälel võib olla täiesti erinev kõla, tugevus ja helipilt olenevalt sellest, mida me endale teadvustame, et kes meid kuulmas on. Näiteks üksi olles või hääleseadjaga koos tunneme end julgelt ja laulame avatult. Aga lauldes teiste inimeste juuresolekul, tunneme end korraga abitult, isegi saamatult, kuna kardame hinnaguid, mida nad võivad arvata, kas siis meist endist või meie häälest. See on normaalne, ka meie ise vahel kardame. Samas oleme aru saanud, et laulmine ja pillimäng on oskused (mitte kaasasündinud andekused) ja neid tasapisi harjutades on see nagu iga teinegi “muskel”, mis treenides tugevamaks muutub.
Kokkuvõttes ei pruugi see uskusmus olla tõde, sest kõik laulavad. Igaüks oskab häält teha. Igaühel on oma unikaalne kõla. Tuleb vaid hakata seda usaldama ja avastama.
Kas inimene saab teie ringis kohal olla ka siis, kui ta ei laula?
Meie ringides ei pea tingimata kaasa laulma. Me muidugi julgustame ja kutsume inimesi seda osa endas avastama, aga paljud tulevad ka lihtsalt kuulama, helides kümblema või puhkama. Või lihtsalt kaasa musitseerima oma kodunt kaasa võetud instrumendiga.
Kõik on väga oodatud. Mõned inimesed võtavad kaasa ka oma väiksed lapsed, sest see on üks väheseid ruume, kus saab koos lapsega kodust välja tulla.
Kui meie ruumid juba sellisel viisil inimesi puudutavad, siis see on suur asi…
Kas hääl on suuremas mõttes vabadus? Kas on olnud hetki, kui olete näinud, et keegi sai oma hääle tagasi?
Esiteks – me ise oleme saanud oma hääled tagasi! 🙂 Kui alustasime, oli meil kõigil eelarvamusi iseenda hääle ja laulmise suhtes. Me ei usaldanud veel oma unikaalsust, sest seda tuli alles avastada.
On olnud hetki, kus keegi meist arvab, et tema hääl “ei sobi” – oli see siis liiga vaikne või hoopis liiga vali, kähisev või harmooniast väljas. Aga kõige suurem vägi peitubki selles, kui lõpetame võrdlemise ja hakkame usaldama ja ennast päriselt kuulama: mis on minu laulus või väljenduse viisis unikaalset. See tähendab kuulama oma häält ja märkama, kuidas see tahab kõlada ja kuidas ta koos teistega kõlab. See eeldab iseendaga hell olemist.
Kuidas tekib see „turvaline ruum“, et jagada?
See algab meist endist ehk meie soovist olla ehedad, katsetada või luua uusi lugusid, tuua ringidesse midagi, mis meile endale sel hetkel oluline tundub. Meie lauluringides ei ole võrdlemist ega hinnangute andmist – kõik on vastu võetud ja hoitud just nii, nagu nad on. Meie endi ja meie ringis osalejate hoidev ja aktsepteeriv hinnangutevaba kohalolu on see, mis loob turvalise ruumi kõigile kokkutulijatele.
Lauluringide lõpus on enamasti avatud mikrofoni osa. Osalejad saavad soovi korral jagada oma laulu või ka muud loomingut ruumis, mis on turvaline ja hinnangutevaba. Paljude jaoks on see esimene kord, kus nad laulavad teiste ees mikrofoni kasutades. Kui hääl veidi väriseb või miski läheb sassi – see kõik on okei. Meie teame seda tunnet väga hästi. Me kõik oleme selle teekonna ise läbinud.
Mis juhtub, kui inimesed laulavad koos? Mida see avab?
Tekib omamoodi ja eriline ühisväli. Helid ja muusika mõjuvad inimestele tervistavalt ja reguleerivad närvisüsteemi. Kui need ühinevad kollektiivse hääle ja kohaloluga, siis võimendub selle mõju veelgi. See loob ilu ja maagilisi hetki ehk aitab näha elu ilu ja lubab olla haavatav ilma hirmuta.
Laulmine mõjutab eeskätt südame- ja kurgutasandi energiaväljasid. Kui need on pikalt kinni või allasurutud olnud, siis on loomulik, et ka avamine võtab aega. Ning see tunne, mis valdab peale lauluringi on väga meeldiv, kõige parem on seda ise kogeda.
Kuidas te otsustate, mis laulud kõlavad – kas see sünnib spontaanselt või on mingi voog?
Igaüks meist valib enne ringi paar laulu, mis teda sellel hetkel kõnetavad. Meil ei ole üht “eeslauljat” ehk me jagame seda rolli võrdselt. Tavaliselt lepime proovides kokku, mis sel korral kõlab. Loome ja otsime ka uusi laule, et tuua endale värskust ja elevust. Mõned laulud on saanud tõelisteks “hittideks” nii meie aga ka osalejate jaoks.
Mis teid ennast selles ringis avab või kasvatab?
Me oleme nii loojad kui osalejad. Kuigi oleme neid ringe teinud pea viis aastat, on iga kord midagi uut ja iga kord on omamoodi. Mõnikord on lauluring justkui tseremoonia – sügav ja tundeline. Teinekord on aga rõõmus ja elu tähistav. Mõnikord on kurbus kaasas. Kõik oleneb meist endist ja ka nendest, kes kohale tulevad. Me loome koos teistega – meie anname struktuuri ja teeotsa, aga lauluringi lõpuni kõnnime kõik üheskoos seda sama muusikalist rada.
Mis on olnud teile endile kõige liigutavamad hetked?
Kõige liigutavam on see, kui tunneme hetkes sündivat ilu – kui tekib sügavam ühendus ja maagiliselt hõrk kogemus. Aga eriti liigutab teadmine, et see, mida me teeme, puudutab inimesi. Et inimesed tulevad tagasi, sest see tähendab neile midagi.
Iga kord kogeme ise ja saame ka tagasisidet, et meie lauluruumis on helge, ehe, toetav ja hingestatud olemine.
Me ei võta seda kunagi iseenesestmõistetavana. Oleme alati südamest tänulikud iga tagasiside ja armsa sõna eest ning eelkõige tänulikud igaühe eest, kes otsustab meie lauluringi tulla.
Mis on see, mida tahaksite öelda kellelegi, kes loeb seda ja mõtleb: “Ma tahaks tulla, aga äkki see pole mulle”?
Kui juba tahaks tulla, siis tuleks tulla! 🙂 Meie ringidesse on kõik oodatud nii nagu nad parasjagu tunnevad ja parasjagu on. Kui kaasa laulda ei soovi, siis see on okei ja ei pea kaasa laulma. Võib tulla lihtsalt kogema ja proovima.
Kui te peaksite valima ühe sõna, mis kirjeldab teie lauluringi, mis see oleks – ja miks?
Koosloome oma eheduses ja rõõmus 🙂 Kokkuvõtvalt siis. Juba eelnev seletab selle ära.
Helisevad Sõsarad tuletavad meile meelde, et ruum, kus võib olla päriselt tema ise, on kingitus. Laul olgu julgustus, mitte mõõdupuu — kohtumine, mitte esinemine.
Me usume ruumidesse, mis avavad südant, kasvatavad kohalolu ja toovad inimesi päriselt ühendusse iseenda ja teistega.
Aitäh, armsad Sõsarad, et helisete, hoiate ja jagate. 💛
Helisevate Sõsarate 5. sünnipäeva lauluring toimub juba sel pühapäeval 30.novembril kell 18:30 Üks Majas.
Olete sellele peole südamest oodatud.