Me oskame hästi tegutseda, parandada ja saavutada. Palju raskem on lihtsalt olla.
Ülle on psühholoog, kes töötab palju ka kehaga ja juhendab yin-joogat. Rääkisime temaga sellest, mis juhtub, kui aeglustume, miks keha räägib teist keelt kui mõistus ja millise küsimusega ta ise enda juurde tagasi tuleb.
Miks on nii raske lihtsalt olla?
Oleme harjunud olema pidevalt tegevuses. Meilt oodatakse – ja me ootame ka iseendalt –, et liiguksime kogu aeg edasi, areneksime, saavutaksime ja teeksime midagi paremaks. Kui korraks tekib vaikus ja jääme seisma, võib tekkida süütunne, et raiskame aega.
Aga inimene ei ole loodud ainult tegutsema. Me vajame ka pause, vaikust ja olemist. Just vaikuses saame märgata, kuidas meil päriselt läheb.
Mis juhtub, kui päriselt aeglustume?
Alguses ei pruugi juhtuda midagi väga meeldivat. Kui ümberringi jääb vaiksemaks, võivad nähtavale tulla mõtted, tunded ja kehalised aistingud, mille oleme kiire elutempo sees alla surunud või mida oleme edasi lükanud.
Kui aga anname endale aega, hakkame märkama. Kuidas ma end tegelikult tunnen? Mida ma vajan? Kus väsimus alguse saab ja kuhu see peitub? Mis on mulle päriselt oluline?
Sealt võib hakata kasvama selgus ja kontakt iseendaga.
Mis jääb puudu, kui püüame endast aru saada ainult mõistusega?
Mõistusega saame palju ära seletada: miks ma midagi tunnen, miks nii käitun, kust mingi muster alguse saab. Aga keha võib rääkida hoopis teist keelt.
Keha annab sageli märku enne, kui mõistus midagi tunnistama hakkab. Pinges õlad, rahutu uni, pinnapealne hingamine, ülemäärane väsimus.
Minu jaoks on oluline tuua kokku kaks poolt: mõistmine ja kogemine. Mitte ainult aru saada, vaid ka märgata, mida oma kehas tunnen.
Kuidas keha annab märku, et oleme endast üle sõitnud?
Alguses on märgid väikesed ja vaiksed: väsimus, kitsas olemine, rahutus. Kui oleme harjunud end tagant sundima, ütleme endale: „Küll ma hakkama saan.“
Ja saamegi. Mõnda aega.
Aga keha ei lakka sellepärast rääkimast. Kui väikseid märguandeid ei kuula, muutuvad need järjest valjemaks.
Minu jaoks on küsimus pigem selles, et kas ma kuulan oma keha siis, kui ta sosistab, või alles siis, kui ta peab juba karjuma.
Miks on yin-jooga korraga vabastav ja ebamugav?
Sest oleme harjunud pingutama ja jõuga suruma. Isegi joogas võib tulla mõte, et peaksin minema sügavamale, olema painduvam või tegema poosi „õigesti“.
Yin-joogas võib aga avastada, et eesmärk ei ole kuhugi jõuda. Sa lihtsalt lõdvestud, vaatled ja kuulad.
See on vabastav, aga ka ebamugav, sest enam pole midagi, mille taha peituda. Poosi kaudu tuleme tagasi keha juurde.
Kuidas sa ise märkad, et oled kontakti iseendaga kaotanud?
Siis, kui hakkan liiga palju tegema ja liiga vähe olema. Peas on palju mõtteid, tahan korraga kõike lahendada ja kaob ära see vaikne sisemine teadmine sellest, mis on tegelikult oluline.
Kõige rohkem aitab mind siis aeglustumine: teadlik hingamine, yin, liikumine, looduses olemine ja vaikus. Vahel ka tass sooja teed, korraks aja mahavõtmine ja küsimus iseendale:
„Ülle, mida sa praegu tegelikult vajad?“
Mitte seda, mida peaksin tegema. Mitte seda, mida teised minult ootavad. Vaid seda, mida mina vajan.
See küsimus toob mind päris kiiresti tagasi iseenda juurde.
Küsimus kaasa võtmiseks
Ülle küsimus sobib igaühele. Järgmine kord, kui märkad, et teed liiga palju ja oled liiga vähe, peatu korraks ja küsi endalt: „Mida ma praegu tegelikult vajan?”
Kui soovid ka kehas seda vaikust kogeda ja nautida olemise ilu, tule Ülle yin-jooga tundi Üks Majja.
Iga teisipäeval, 18:00-19:15 Üks Majas.
Tundi saad registreeruda meie kodulehel avalike sündmuste all.